Tulbid ja Holland

Sellega seoses, et Brüsselis olid käimas Annika ja Mirtel, sai lõpuks ometi Hollandi tulbipõlde vaatamas käidud. Kuigi selgus, et põhiliselt käiakse küll vaatamas tulbiparki või hiiglasuurt tulbiaeda nimega Keukenhof. Tulbipõlde sai vaadata ka, aga ainult autoaknast teel sihtkohta, mis tohutute tulbiummikute tõttu võttis kahe tunni asemel aega kolm ja pool tundi. Üheaastase reisikaaslase (Mirtel) jaoks mitte just kõige meeldivam väljavaade, kuigi lõbustuseks sai kuulatud vanu estraadihitte Joe Dassin'i esituses (sh. Et si tu n'existais pas) ja positiivse poole pealt võib veel välja tuua selle, et teine üheaastane (Robert) jäi issiga koju. Ühesõnaga tõeline naistekas; lisaks Mirtelile ja Annikale oli kambas ka Jane. Väidetavalt maailma enimpildistatud kohta sai muidugi mindud tühja akuga fotokaga (tüüpiline!), kuigi sellest hoolimata jõudsin oma seebika kohe sissepääsu lähistel nö desktopi piltidest täis ja aku tühjaks klõpsida. Lisaks tulpidele õitses seal muidugi ka igasugu teisi lilli, nt rusikasuurused nartsissid, millele pildil võrdlusmaterjali pakub Annika (rohkem siis tast polegi praegu siinkohal pildile jäänud!).

Sünnipäeva kordus Brüsselis

Laupäeval, 19. aprillil toimus Roberti esimese sünnipäeva tähistamine Brüsseli sõprade seltsis. Külas käis hulgaliselt Roberti eakaaslasi (kes vanem, kes noorem), aga korraldusliku poole pealt olid "kandev jõud" Hanna ja Tiit, kes tõid kaasa vana hea küpsisetordi (vt pildil) ja küpsetasid terve peo vältel vahvleid, mis meenutasid ilmselt peamiselt tittede vanematele nende oma sünnipäevi kauges minevikus. Vt ka Suitsutoru vastavat sissekannet!
http://suitsutoru.blogspot.com/2008/04/robert-1-palju-nne.html

Üks

Kevad Brüsselis ja Tartus

Ülestõusmispühade teine püha Brüsselis, meie terrass. Robert sündis esmaspäeval pärast Lihavõtteid 2007 (või kuidas öelda eesti keeles Easter Monday?), mis oli oluliselt hiljem kui sel aastal, ja kui me haiglast koju saime, oli väljas ligi 30 kraadi sooja.

Kevad Tartus, Hurda aias.

Moseli ääres

Lihavõtted veetsime tänu Iffile ja Annile Saksamaal, Moseli ääres, kus jõeäärsed mäeküljed täis viinamarjaistandusi ja väikesi maalilisi külakesi. Ilusaid pilte tegi Iff (vt pildil). Tagasiteel läbi Ardennide saime nautida tõelist Eesti moodi paksu lumega suusatalve. Kuna suvekummid olid all, siis tuli auto pärast lumest välja lükata. Mujale lihtsalt ei olnud parkida, sest vist terve Belgia oli sel päeval Hautes Fagnes'i loodusparki suusatama tulnud...

Kohvikusse ja ...

Naistepäeva puhul ja nö sünnipäeva eelõhtul käisime laupäeval hommikust söömas Pain Quotidien'i nimelises kohvik-bulanžeriis (tõlkes ehk "Meie igapäevane leib"), kus serveeritakse ohtralt saia ja croissante ja üle terve maja vedeleb igal pool moosi- ja šokolaadikreemi purke, mida siis kaaskülastajatega sotsialiseerudes laenamas ja vahetamas saab käia, kui just keset saali suure pika laua ääres ei istu, kus kõik nagu üks suur pere üheskoos pruukosti võtavad. Kellele moos ei meeldi (nt Raido), võib tellida ka pooltoore keedumuna, kuhu sisse leivatükikesi kasta (isegi Raido on selle kombe ära õppinud!). Tõeline prantsuse stiilis hommikusöök. Ainult prantsuse keelt naljalt ei kuulegi, Robert näiteks naeratab kahele naaberlaua venelannale.

Mõtlik hetk. See on üks vana pilt, mis tehtud Merje mobiiliga millalgi jaanuaris. Köögi madal aknalaud on üks Roberti lemmikumaid mängukohti.

Õhtused protseduurid

Mida Robert juba oskab

Doel moet blijven (Doel peab jääma)

Eelmisel nädalavahetusel külastasime kohakest nimega Doel (hääldub duul), mis asub Antwerpeni külje all Schelde jõe ääres, ja peab maamuna pealt kaduma aastaks 2020, et anda teed laienevale Antwerpeni sadamale. Doeli taga tossavad tuumaelektrijaama korstnad (väljub neist küll vaid veeaur).

Paljudele tühjaksjäänud majadele olid punased südamed peale maalitud. Süda jäi siia.

Allesjäänud elanike majadel oli hulgaliselt loosungeid ja isemaalitud plakateid ("Doel peab jääma", "Lõpetage see hullus", "Siin elatakse" jne.)

Belgia värvides (ja krooniga!) elukas õgib maja...

Kohalikus kõrtsis oli aga muljetavaldav menüü ja väga peenelt serveeritud ja hästi valmistatud toit. Robert sai esimest korda tõeliselt "väljas süüa".